Kõige rohkem põhjustab lapse kaotust nurisünnitus ehk iseeneslik abort. Nurisünnitus on elujõuetu loote väljumine emakast. Nurisünnitusele järgnevad emakaväline rasedus ja lapse surnult sündimine. Lisaks kõigele võivad lapse kaotust põdeda surrogaatemad ja lapse ise ära andnud emad.
Nurisünnitusega lõppeb kolmandik kõikidest rasedustest ja enne, kui ema sellest üldse midagi teada saab. Suurem osa iseeneslikke aborte leiab aset esimesel trimestril. Vaid üks protsent nurisünnitusi võib juhtuda ka peale 20. rasedusnädalat. Tihti viitab nurisünnitusele iivelduse mitte tundmine hommikuti. Ainult iivelduse puudumise pärast jällegi muret tundma ei pea. See võib lihtsalt üks põhjus olla.
Mitmed uuringud üle maailma on tõestanud, et naistel, kes on üle 35, suureneb nurisünnituse võimalus kaks korda. Nurisünnituse sümptomiteks on valud, kerge või tugev veritsus ja üldiselt ka krambid, mis vältavad mitmeid päevi. Valu on suhtleine, mõni tunneb mõni mitte. Selliste sümptomite puhul tuleb ühendust võtta arstiga, kes määrab edasised protseduurid (ultraheli, ülevaatus). Üldjuhul vältab nurisünnitus ilma kõrvalist abi vajamata. Surnud loode väljub emakast ise. Kui loode või loote tükid ei taha aga emakast väljuda, puhastatakse see käsitisi ära.
Põhjused ja ennetamine
Pooled nurisünnitus juhtudest on põhjustatud juhuslikest või geneetilistest väärarengutest (ema munarakud või spermatosoidid). Ülejäänud põhjused on erinevad põletikud või erinevad kokkupuuted ohtlike kemikaalidega.
Suureks nurisünnituse põhjustajaks on veel erinevad hormonaalsed häired, emaka väärarengud, kiirgus ja teatud käsimüügi- ning retseptiravimid. Ka alatoitumist peetakse mõnikord iseenesliku abordi põhjustajaks. Igasugused ekstreemsed dieedid võiks raseduse ajaks ära unustada. Tähtis on täisväärtuslik toitumine raseduse ajal.
Mõned naised saavad nurisünnituse ennetamiseks ravi. Nad saavad loote emakaseinale kinnistumiseks vajalikku hormooni. Erinevad uuringud kinnitavad ja lükkavad ümber selle effektiivsust. Sellist ravi vajavad ainult naised, kellele on tehtud eelnevad testid, mis näitavad, et keha ise antud hormooni liiga vähe toodab.
Korduv nurisünnitus
Immusüsteemi hälbeid seostatakse tugevalt korduvate nurisünnitustega. Tavaliselt nurisünnituse üleelanud naine seda teist korda enam kogema ei pea. Üks protsent naistest võivad kahjuks nurisünnitust läbi elada isegi kolm korda ja rohkem.
Teismeline tütarlaps, kelle menstruaaltsükkel algab liiga vara (enne 11. eluaastat) või liiga hilja (pärast 16. eluaastat) peab arvetsama, et ka see võib nurisünnituse võimalust suurendada. Mitmeid kordi nurisünnituse läbi teinud naine omab neli korda suuremat riski saada munasarjatsüst. Mõningatel juhtudel võib naine partneri sperma suhtes allergiline olla, mis ka võib takistada rasedaks jäämist. Sellistel juhtudel võib aidata parteneri vahetus, mis aga põhjustab muid probleeme.
Emakaväline rasedus
Kuigi emakavälisest rasedusest olid arstid teadlikud juba 10. sajandil, võib selle diagnoosimine osutuda raskeks. Tihti kasutatakse selleks ultraheli või laparoskoopiat. Emakavälise raseduse kahtluse korral tuleb pöörduda koheselt arsti juurde või kiirabisse, sest probleem võib väga kiiresti tõsiseks muutuda. Ravi ulatub ravimite kirjutamisest kirurgilise sekkumiseni. Emakaväliste raseduste arv on aastail 1970-1990 rohkem kui neli korda kasvanud. Põhjuseks on osaliselt suguhaigustest, eriti klamüüdiast ja gonorröast tingitud suguelundkonna tüsistused, aga ka emakakaelapõletik, mis on sageli samuti sugulisel teel edasi antav.
Arstid on märkemeid teinud emakavälise raseduse kohta juba alates 10. sajandist, siiski on jäänud selle avastamine ja diagnoosimine üsna raskeks. Uurimseks kasutakase tihti ultraheli või laparoskoopi. Kuna munajuhas arenev munarakk võib kiiresti ohtlikuks muutuda, tuleb kahtluse korral tingimata koheselt arsti poole pöörduda. Ravi näeb ette hulka ravimeid ja kirurgilist sekkumist. Alates 70ndatest on emakavälise raseduse hulk kasvanud, tänu suguhaiguste nagu klamüüdia ja gonorröa levikule.
Emakavälist rasedust põhjustavad ka mitmed muud tegurid, näiteks eelnevad sarnased rasedused, emakasiseste vahendite kasutamine, rasedusvastaste pillide kasutamine. Riski suurendab ka suitsetamine, pidev tupe veega pesemine, viljakusravimid, kehaväline viljastamine jne. Tegurid, mis sellist tüüpi rasedust ei mõjuta on ema vanus, laste arv, eenevad abordid ja nurisünnitus. Tagajäjed, mida emakaväline rasedus põhjustab ulatuvad komplikatsioonide mittetekkimisest kuni rebenenud munajuha täieliku eemaldamiseni. Emasi, kes on emakavälise raseduse üle elanud, ohustab 20-40% suurune tõenäosus viljatuks jääda.
Surnult sündimine
Kui laps on täelikult välja arenenud ja sünnib ikkagi surnult, on tegu surnult sündimisega. Laps võib juba enne sünnitustegevust päevi ja nädalaid surnud olla, samuti võib ta selle tegevuse käigus surra. Põhjused ei ole tihti teada, aga laps võib lämbuda või on tegu väärarengutega. Riski suurendavad suitsetamine, kokaiini tarvitamine ja kõrge vererõhk.
Tihti süüdistatakse surnult sündinud beebi surmas arste. Arvatakse, et beebi suri sünnituse käigus. Siiski pole ühtegi veenvat tõendit arstide süü kohta sünnitusse sekkumise osas. Ema saab ise seda kõike vältida, kui ta loobub suitsetamisest, ei tarvita narkootikume ja toitub tervislikult ning käib regulaarselt kontrollis.
Surnult sündmist on võimalik vältida, kui ema jälgib viimastel nädalatel loote liigutusi. Teatud liigutuste intervall annab märku, et laps on elus ja terve. Kui ta liigutab oodatust vähem, siis võib teatud tegutsemine lapse päästa (keisrilõige või sünnituse esilekutsumine). Antud meetodi kohta pole kindlaid tõendeid, et asi töötaks, aga oma väikese beebi liikumist kõhus oleks soovituslik siiski jälgida.
Lapsekaotus ja lein
Oli aeg, kus lapse kaotanud ema vaadati üleolevalt ja teda isegi süüdistati selles. Tänapäeval on aga
lapse kaotanud emal täielik õigus sellise sündmuse puhul oma kaotusevalu välja näidata, olgu see ükskõik kui suur. Tihti tabab lapse kaotanud naist šokk, depressioon ja süütunne, mis mõne naise puhul kestab mõne päeva, teise puhul jälle nädalaid või kuid. Ei tasu endasse tõmbuda ja kuulda võtta neid, kes arvavad, et asi on ülepingutatud. Sel ajal tekkinud tunnete intensiivsust võivad mõjutada paljud tegurid, s.h kuidas laps saadud on, kellega ja kas laps oli planeeritud.
Lapse kaotusevalu mõjutab asjaolu, kui intensiivne rasedus oli ja kui kaua see kestis. On selge, et last mõne nädala oodanud emal läheb kaotusevalu kiiremini üle, kui alles sünnitustegevuse käigus lapse kaotanud emal. Valu on sedavõrd intensiivsem, mida reaalsemana laps emale tundus. Kui selline asi juhtub, ei leina ainult ema ise, vaid ka keha. Muutub hormonaalne tasakaal ja ema peaks sellega arvestama. Mida pikem oli lapse ootamise periood, seda raskem on leppimine ja uuesti kohanemine.
Leina tunnevad ka naised, kes teevad aborti või annavad lapse peale sündmist ära.
Kui sa oled emana üle elanud lapse kaotuse, küsi arstilt nii palju nõu kui võimalik. Nad ongi selle jaoks, et sind aidata. Põhjuseid ei ole mõtet otsida tähtsusetutes asjades nagu viis kuud tagasi joodud pokaal veini või kuu enne sünnitust söödud shokolaaditahvlid. Murest rääkimine ja põhjuste otsimine aitavad kaotusevalust kiiremini üle saada.